Muutume, aga ei muutu ka.

Lapsed annavad hea võimaluse meenutada enda lapsepõlve sügavamalt. Näiteks nagu leida mõte neile pisikestele vidinatele, millel ei ole erilist funktsiooni ja mis on minule tundunud justkui prügi ning mille võiks koristamise ajal õigesse kasti- prügikasti asetada. Aga need vidinad on justkui nõgesed Nukitsamehe filmist, mis koguaeg tagasi tulevad. Siis aga meenus mulle üks karp, mis mul endal lapsena oli, aitäh ema, et sa seda ära ei visanud! Teistele võis see tunduda kastitäis prahti, minule olid aga need asjad seal sees väga armsad ja tekitasid häid emotsioone. Näiteks oli seal karbis kuivanud mandariini koor. See oli lihtsalt nii laheda kujuga kuivanud ja ma olin selle alles hoidnud. Iga kord kui koristasin, sorteerisin selle kasti läbi. Vaatasin iga seda mõttetut asja seal ja tundsin end suurepäraselt! Nüüd on meie kodus mingisugune korv asjadega, millel ma väga mõtet ei näe, aga mis vahepeal osutuvad kellelegi teisele nii põnevaks, nt nagu vildika kork.
Veel üks koht, kus olen hakanud viimasel ajal meenutama iseend lapsena on see, kui lapsed nutavad. Olen end tihti siis abituna tundnud, tekib tunne, et pean selle kuidagi lahendama. Kohe kõik asjad pooleli jätma ja lohutama jooksma. Viimasel ajal meenub mulle aga, et kui ma ise olin kurb, vihane, pettunud, ei pidanud ma kohe saama seletamist, loengut, sülle vms. Piisas sellest, et ema oli kodus ja vajadusel sai tema juurde minna, kõrvale istuda või ta kõrval seista. Kui meie pesamuna tuleb ja nutab samal ajal kui süüa teen, siis ei ole mul alati võimalik teda sülle võtta, aga olen aru saanud, et ei pea end süüdi tundma ja tal on väga hea olla kui saab mu jala ümbert kinni võtta ja ma saan talle lihtsalt pai teha, midagi ütlemata. Muidugi on ka olukordi, kus on just vaja seletamist ja sülle, aga need tunned enamasti ära.
Neid tahkusid, kus on hea meenutada, kas sa ise vajasid lapsena seda, mida tunned, et pead pakkuma on nii palju. Meie ajal on infot tohutult ja see, et kasvame koos lastega on minu meelest nii õige. Täiesti lubatud on mingid olukorrad ümber mõelda ja nö otsast alustada. Kui esialgu tundub hädavajalik keelata pipratoosiga mängimist, siis on okei mingist hetkest seda lubada, kui sulle tundub, et sellest ei juhtu mitte midagi halba. Lihtsalt on tüütu koristada ja laps võib korraks kibeda maitse suhu saada.
Tõsi, me kõik oleme erinevad oma isiklike soovide ja vajadustega. Kuid oleme kõik siiski inimesed, hingame sama õhku ja tunneme emotsioone, oleme suures plaanis üsna sarnased. Ja kui hästi mõelda, siis inimene on teinud ja tahtnud ajast aega suhteliselt samu asju. Maailm aga on pidevas muutumises ja seetõttu on meid ümbritsev lihtsalt igale eelnevale ja järgnevale generatsioonile erinev. Inimene ise oma sügavalt sisult on ja jääb alati samaks.